Kommenteeri

Many years fast forward

Märts saab kohe läbi. Õues on ja ei ole kevad, vahelduva eduga sulab, päiksetab, ja siis põmaki, lumi taas maas. Ilmaga sarnaselt, tormiliselt on möödunud minu viimased aastad, kodus, minu G-uniti seltsis. Kes ei tea, siis Gordon ja Grant, minu ägedad pojad, on beebidest toddleriks ja threenageriks sirgunud. Kes oskab aega arvutada, siis on aeg jälle (minu jaoks taaskord suureks) elumuutuseks - naasta töömaastikule, kogu selle äärmiselt põneva, toreda, aga ka väljakutsuva peremajanduse kõrvalt.


Emadus (ja isadus, et kedagi mitte välja jätta) on...mis sõna siia siis panna, kas on selline sõna, mis kirjeldab korraga kõik positiivsed ja negatiivsed tunded-emotsioonid-olekud?  Vaevalt. Aga ei hakka siia ka neid kõiki välja kirjutama. Igal juhul, väga suur respect kõigile vanematele! I see you! Ja lisaaplaus, kui oled suutnud jääda terve mõistuse juurde, hehee. 

Aga tagasi poindi juurde. On aeg! Alustan tasa ja targu (nagu kõik alustajad võiksid millegi uuega algust teha). Peas on virr-varr, aga selle rahuliku tempoga saab asjad õigetele riiulitele paigutatud ja sujuva hoo sisse (kuni bämm, keegi jääb haigeks, ihihii. Närviline naer). 

Kodus olles jõudsin ja ei jõudnud midagi innovatiivset välja mõelda, mille uuega tööturule välja tulla. Kõik teed jõudsid ikka algusesse tagasi - tahan õpetada, koolitada, jagada kogemusi trenni-toitumise teemal. Ja seda realistlikult. Omades suuremat pilti meie elust, mis on ja mis ei tundu väga reaalne. 

Vot nii. Kui mind peaksid nägema ja küsid, "millal siis tööle tagasi?!".
Saad vastuseks: "I am back! Millal trenni teeme?"


Lisa kommentaar

Email again: