Blogi peatsis on Rustiku käpad. Rustik ei ole tavaline kass (usun, et enamus kasside-koerte omanikke pigem tituleerivad oma lemmiklooma "mitte tavaliseks"). 

Rustik oli meie peres esimene +1. Sillamäe aianditest päästetud 14 kassi kolooniast, kunagi see väike, peopessa mahtuv haiglane-haisev, aga ääretult nunnu karvapall on sirgunud kuninglikuks pikakarvaliseks lõvikuningaks, kelle valdustes siis meie oleme teenrite rollis. Igastahes, Rustik saab selle aasta novembri 5.kuupäeval juba KOLME aastaseks! Wooop! Parteiii!

Novembri kuu on vist tore kuu ka selle viimastel kuupäevadel, sest siis peaks meie perre lisanduma veel üks +1. Ja siis ongi minu elu mõnusalt ümbritsetud minu parimate meestega!

Instagramis näeb äärmiselt tegusaid, aktiivseid, väsimatuid (vähemalt Instagrami piltide-videote põhjal, aga eks me kõik teame, et Insta maailm ei pruugi olla päris maailm..) rasedaid, kes jõuavad sama tihti sportima kui enne rasedust. Mina ei ole üks nendest. 

Sportimise harjumus, regulaarne jõusaalis käimine oli minu graafikus sama loogiline kui tööl käimine, vaba aja leidmine sõpradega kohtumiseks jm kohustused, mis peavad tehtud saama ja mida sa ka naudid. Prioriteedid paika, siis leiad aega kõige jaoks, mille jaoks tahtmist on.  

Ja siis, kui olid käes esimesed kolm kuud, mil päris fanfaaridega hõikama ei lähe: "Tere  kõik, ma olen rase!", saabus endale harjumatu aeg - meeletu väsimus - diivan muutus põhjatuks sügavikuks, kuhu võisin kaduda tundideks; värske beebispinat ja muud headused, mis toidavad keha, ei tundu enam üldse ahvatlevad, üks kõik kui kasulikud nad su kehale ka ei oleks; külmkapi avamine ja poodi minek - võrreldav kangelasteoga; veel kord meeletu väsimus, mida sa ei saa endaga tööle kaasa võtta, sest ei saa olle väsinud klienti ja treenerit ühel ajal!

Teada on, et kui sa oled VÄSINUD ja TOIDULAUD ei ole korras - siis head trenni ei ole oodata! 
Harjumus nii tugevalt sees, et esialgu tundsin lausa süümekaid, et olin 2 päeva juba trenni mitte teinud. Nii kui enesetunne läks paremaks, läksin kohale. Väsimusest pulss laes, kergemgi mäkke kõnd võttis hingeldama ja meeletult higistama...mis toimub? Ma olen ju väga tugev! Miks ma ei ole see tubli Insta-rase ja suren ka kõige lihtsama tegevuse käigus? 

Aega läks, kuni sõnastasin enda jaoks olulise asja:
Mulle meeldib trennis pingutada, end proovile panna (selle jaoks on vaja võtta raskem raskus, rohkem pingutust nõudev versioon harjutusest jms). Mulle ei meeldi trennis käia käimise pärast, niisama kergete raskuste tõstmiste pärast. Ma olen väga leidlik ja leian kiiresti asenduse trennile, võimaluse, et olle päeval ikkagi aktiivne (koristamine, sõbrannadega kokku saamine, poes käik jne). 

Ja suht samal hetkel kuulsin targa, ilusa, , kogenud, elu-fit kehaga 3 lapse ema käest: "Oluline on see, mida sa tegid enne rasedust ja mida sa teed pärast seda. Naudi seda aega. Trenni jõuad teha veel elu lõpuni!" .

BOOM! Chill mode on! Vägisi end trenni tegema ei sunni. Kui keha annab märku, siis jõuan ka jõusaali ja teen mõnuga. Muidu olen niisama õnnelik ja stressivaba!

Kuude edenedes keha muutub. Ka need, kes arvasid, et olen külmkapi kallal kurjustamas käinud said tegeliku põhjuse teada :D Enesetunne muutub paremaks, väsimust oskab kontrollida piisava raua taseme hoidmisega, meeleolu üha rahulikum ja õndsam. 

Ma (kahjuks?) ei ole see Instagrami tubli rase, kes mässab sporti teha ja toitub kana-riis-brokoli....booring. Ma liigun piisavalt ringi (kui ma kannaks spordikella kogu aeg enda küljes, siis neid samme koguneb kindlasti üle 10 000), ma naudin Netflixi ja diivanit, söön jätkuvalt kõike ja teadlikult luban endale häid ja paremaid toite. PS: Olen isehakanud #notsponsored püsiklient Buxhöwdeni kohvikus (mm, see sulavõi ja suhkur saia sees). Olen täiesti tavaline inimene!
Päevakava nii toredalt hõre, et jõuan isegi igavleda! Küll elu on ilus!